4. Antibiootikumravi
Matti Maimets
2011. a. sissejuhatus
Järgnev peatükk on teine täiendatud ja parandatud versioon 2000. aastal ilmunud raamatu „Infektsioonhaigused“ 4. peatükist, mis omakorda oli täiendatud ja parandatud versioon 1995. aastal Tartus ilmunud raamatu „Farmakoteraapia käsiraamat arstile“ antimikroobseid aineid käsitlevast peatükist. Kirjatükk on mõeldud kasutamiseks diplomieelses ja diplomijärgses õppes. Iga nimetatud antibiootikumi juures on hüperlink Ravimiameti ravimiregistrile, kus iga soovija saab tutvuda põhjalikumalt ametlikult registreeritud informatsiooniga vastava preparaadi kohta.
Hoiatus: peatüki koostamisel on püütud hoolikalt arvestada kaasaegseid teadmisi antibiootikumide kliinilisest farmakoloogiast ning vältida ebatäpsusi ja vigu. Samas tuleb arvestada, et ravimite kasutamisnäidustused muutuvad ja teadmised võimalikest kõrvaltoimetest ning optimaalsest annustamisest arenevad, seetõttu on peatükis esitatud informatsiooni aegumine paratamatu.
2000. a. sissejuhatus
Infektsioonhaiguste etioloogiliseks raviks kasutatavad preparaadid erinevad kõikidest teistest ravimitest selle poolest, et nad toimivad adaptatsioonivõimelistesse mikroorganismidesse. Antimikroobsed preparaadid on võimelised selekteerima resistentseid tüvesid nii konkreetse haigustekitaja populatsioonis kui inimese normaalse mikrofloora hulka kuuluvates liikides. Resistentsete bakteritüvede teke ja levik on viimasel aastakümnel muutunud niivõrd ulatuslikuks, et lähituleviku iseloomustamiseks on käibele tulnud termin “postantibiootiline ajastu”.
Resistentsete mikroorganismide tekke ja leviku kiirus on otseses seoses kasutatud antimikroobsete ainete koguhulgaga, mille otsustava piiramisega on võimalik seda protsessi pidurdada. Võimalusi antimikroobsete ainete kasutamise piiramiseks on igapäevases praktikas piisavalt, kuna hinnanguliselt 50% antibiootikumidest ordineeritakse mitte bakteriaalsete vaid viirusinfektsioonidega patsientidele.
Järgnev peatükk on täiendatud ja parandatud versioon 1995. aastal Tartus ilmunud raamatu “Farmakoteraapia käsiraamat arstile” (toim. R. A. Kiivet) antimikroobseid aineid käsitlevast peatükist. Seoses uute infektsioonhaiguste ravis kasutatavate preparaatide registreerimisega Eestis, osutusid möödapääsmatuks täiendused ja parandused. Kui raamatu ilmumise aastal oli Riigi Ravimiametis registreeritud 60 antibiootikumi ning viiruste-, helmintide-, algloomade- ja seentevastast preparaati, siis 2000. a kesksuveks on nende arv 150.
Peatüki ülesehitus järgib käsiraamatu stiili. Ravimigrupi üldise iseloomustuse järel on loeteluna toodud üksikute preparaatide kliiniliselt oluline toimespekter ja Riigi Ravimiametis registreeritud näidustused. Registreeritud toimespekter ja näidustused püüavad järgida peamist antimikroobsete ravimite kasutamise põhimõtet, s.o võmalikult kitsa toimespektriga antimikroobse ravimi kasutamist esmavalikuna.
Kõrval- ja koostoimetest on ära märgitud vaid tõsisemad ja sagedamini esinevad probleemid. Preparaatide kasutamise ohutust rasedatel märgitakse nende kuulumisega FDA (Food and Drug Administration, USA) rasedusklassidesse A–D. Klass A tähistab tõestatud ohutust, klass B ohutust loomkatsetes, kuid inimuuringute puudumist, klass C toksilisust loomkatsetes, inimuuringute puudumist, kuid kasu võib ületada võimaliku kahju, klass D ohtu inimlootele.
Iga preparaadi iseloomustus lõpeb Eestis registreeritud raviminimede, tootjate, ravimvormide ja originaalide suurustega.
Peatüki koostamisel on püütud hoolikalt arvestada kaasaegseid teadmisi antimikroobsete ainete kliinilisest farmakoloogiast ning vältida ebatäpsusi ja vigu. Samas tuleb arvestada, et ravimite kasutamisnäidustused muutuvad ja teadmised võimalikest kõrvaltoimetest ning optimaalsest annustamisest arenevad, seetõttu on peatükis esitatud informatsiooni aegumine paratamatu.
4.1. Penitsilliinid ja nende kombinatsioonid beetalaktamaaside inhibiitoritega
Kõik beetalaktaamantibiootikumid (penitsilliinid, tsefalosporiinid, karbapeneemid ja monobaktaamid) on bakteritsiidsed bakterite rakuseina sünteesi pärssijad.
Penitsilliinide manustamisel tekib antibiootikumi bakteritsiidne kontsentratsioon veres, uriinis, sünoviaalvedelikes, pleura- ja perikardiõõnes. Kontsentratsioon liikvoris on meningiidi korral
5-10% kontsentratsioonist seerumis. Enamus penitsilliine eritub glomerulaarfiltratsiooni ja tubulaarsekretsiooni teel neerude kaudu.
Toimespektri järgi jagatakse penitsilliinid generatsioonideks. Korrektne penitsilliini valik eeldab teadmisi, millisesse generatsiooni preparaat kuulub.
Tabel 1. Penitsilliinide klassifikatsioon
I generatsioon phenoxymethylpenicillin (p/o)
benzylpenicillin (i/v)
benzathine benzylpenicillin (i/m)
oxacillin (i/v)
II generatsioon ampicillin (p/o, i/v)
amoxicillin (p/o, i/v)
amoxicillin-clavulanic acid (p/o, i/v)
sultamicillin (p/o)
ampicillin-sulbactam (i/v)
III/IV generatsioon piperacillin-tazobactam (i/v)
Penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed
Tekivad penitsilliinide kasutamisel 1–5%-l patsientidest. Vastavalt reaktsiooni tekkimise kiirusele jaotatakse allergilised kõrvaltoimed kolme gruppi:
a) kiired allergilised reaktsioonid (erüteem, sügelus, urtikaaria, angioödeem, riniit, hüpotensioon, anafülaktiline šokk) tekivad kuni 30 minutit pärast manustamist;
b) varased allergilised reaktsioonid (erüteem, sügelus, urtikaaria, angioödeem, riniit, kõriturse) tekivad 1–72 tundi pärast manustamist;
c) hilised allergilised reaktsioonid (leetritaoline lööve, urtikaaria, angioödeem, artralgia, seerumtõbi) tekivad tavaliselt teisel nädalal pärast manustamise algust.
Võib tekkida hemolüütiline aneemia, granulotsütopeenia, trombotsütopeenia, interstitsiaalne nefriit, ravimpalavik, vaskuliit, erythema multiforme ja lupus erythematosus, mis on ilmselt kõik immunoloogilise geneesiga.
Bensüül-, fenoksümetüül- ja bensatiinpenitsilliin
Bensüülpenitsilliin e. penitsilliin G (benzylpenicillin)
Bensüülpenitsilliin toodetakse kaaliumi ja naatriumi soolana. Bensüülpenitsilliini doos märgitakse nii grammides kui toimeühikutes: 1 miljon TÜ bensüülpenitsilliin-Na = 600 mg.
Toimespekter.
Grampositiivsed aeroobid: Bacillus, Corynebacterium, Erysipelothrix, Streptococcus, Listeria
Gramnegatiivsed aeroobid: Streptobacillus
Anaeroobid: Actinomyces, Clostridium, Peptostreptococcus, Porphyromonas, Prevotella
Muud: Borrelia, Leptospira, Spirillum, Treponema
Streptococcus pneumoniae bensüülpenitsilliinresistentsus Eestis on seni väga tagasihoidlik.
Näidustused. Bensüülpenitsilliinile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid, nagu tonsillofarüngiit, naha- ja pehmete kudede infektsioon, pneumoonia, meningiit, aktinomükoos, siberi katk, borrelioos, difteeria, erüsipeloid, gaasgangreen, leptospiroos, listerioos, sarlakid, süüfilis; koos aminoglükosiidiga grampositiivne endokardiit.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed.
Meningiidi puhul läbib bensüülpenitsilliin paremini hematoentsefaalset barjääri ning suurte dooside või neerupuudulikkuse korral võivad tekkida krambid.
Rasedus – klass B.
Annustamine. Täiskasvanutele eluohtlike seisundite korral (endokardiit, meningiit)
i/v 4-5 miljonit TÜ kuus korda ööpäevas. Muudel juhtudel 1,0–2,0 miljonit TÜ 4–6 korda ööpäevas. Lastele 100 000–300 000 TÜ/kg ööpäevas, jaotatuna 4–6 manustamiskorrale.
Neerupuudulikkuse korral tuleb vähendada doosi ja vastavalt kreatiniini kliirensile pikendada manustamisintervalli. Hemodialüüsil ja peritoneaaldialüüsil elimineerub osa bensüülpentsilliinist, mistõttu pärast dialüüsi on soovitav manustada lisadoos.
Preparaadid___AMPICILLIN___STANDACILLIN_Amoksitsilliin'>Preparaadid___PROSTAPHLIN__Aminopenitsilliinid_ja_nende_kombinatsioonid_beetalaktamaaside_inhibiitoritega'>Preparaadid___OSPEN___VEPICOMBIN_NOVUM_Bensatiin_bensüülpenitsilliin'>Preparaadid___PENICILLIN_G_Fenoksümetüülpenitsilliin_e._penitsilliin_V'>Preparaadid
PENICILLIN G
Fenoksümetüülpenitsilliin e. penitsilliin V (phenoxymethylpenicillin)
Toimespekter.
Grampositiivsed aeroobid: Streptococcus
Anaeroobid: Porphyromonas, Prevotella
Näidustused. Fenoksümetüülpenitsilliinile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid, nagu tonsillofarüngiit, sinusiit, otiit (v.a < 4. a lapsed), naha- ja pehmete kudede infektsioon, periodontaalinfektsioon. Bensüülpenitsilliinravi lõpetamine.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed.
Rasedus – klass B.
Annustamine. Täiskasvanutele p/o 400 000–800 000 TÜ (250–500 mg) 4–6 korda päevas. Suuõõne ja igemete infektsioonide korral 1 miljon TÜ kaks korda päevas. Lastele p/o 40 000–80 000 TÜ/kg (25–50 mg/kg) ööpäevas, jaotatuna 3-4 manustamiskorrale.
Preparaadid
OSPEN
VEPICOMBIN NOVUM
Bensatiin bensüülpenitsilliin (benzathine benzylpenicillin)
Bensatiinpenitsilliin on bensüülpenitsilliini depoovorm, mis sisaldab ühe mooli penitsilliini kohta kaks mooli ammooniumalust. Ühekordse bensatiinpenitsilliini manustmise järel on penitsilliin G kontsentratsioon vereseerumis määratav 15–30 päeva jooksul.
Toimespekter.
Grampositiivsed aeroobid: Streptococcus
Muud: Treponema
Näidustused. Bensatiinpenitsilliinile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid, nagu süüfilis. Reumatismi profülaktika. Ei ole toimiv kesknärvisüsteemi süüfilise korral.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed.
Annustamine. Ühekordselt täiskasvanutele i/m 600 000–1,2 miljonit TÜ (süüfilise ravis 2,4 miljonit TÜ), lastele 50 000 TÜ/kg.
Preparaadid
RETARPEN
Penitsillinaasresistentsed penitsilliinid
On tavaliselt resistentsed stafülokokkide poolt produtseeritavate beetalaktamaaside (penitsillinaaside) suhtes. Stafülokokid, mis on resistentsed selle rühma penitsilliinidele (metitsilliinresistentne S. aureus ja S. epidermidis – MRSA ja MRSE) on resistentsed peaaegu kõikide beetalaktaamantibiootikumide (k.a karbapeneemid) suhtes.
Oksatsilliin (oxacillin)
Toimespekter.
Grampositiivsed aeroobid: Staphylococcus, Streptococcus
Penitsilliinidele tundlike aeroobsete ja anaeroobsete tekitajate puhul on bensüülpenitsilliin odavam ja efektiivsem kui penitsillinaasresistentsed penitsilliinid.
Näidustused. Penitsillinaasresistentsetele penitsiliinidele tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid, nagu luu- ja liigesinfektsioon, naha- ja pehmete kudede infektsioon; koos aminoglükosiidiga endokardiit.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed.
Oksatsilliin võib põhjustada ravimpalavikku, löövet, leukopeeniat, transaminaaside aktiivsuse suurenemist ja interstitsiaalset nefriiti.
Rasedus – klass B.
Annustamine. Täiskasvanutele i/v 1,0–2,0 g 4–6 korda ööpäevas. Lastele (kuni 40 kg) i/v 150–200 mg/kg ööpäevas jaotatuna 4 manustamiskorrale, soovitavalt i/v infusioonina 20–30 minuti jooksul.
Kuna oksatsilliin eritub sapiteede kaudu, ei ole neerupuudulikkuse korral vaja doosi muuta. Hemodialüüsil ja peritoneaaldialüüsil oksatsilliin ei elimineeru.
Preparaadid
PROSTAPHLIN
Aminopenitsilliinid ja nende kombinatsioonid beetalaktamaaside inhibiitoritega
Bensüülpenitsilliiniga võrreldes on teise generatsiooni penitsilliinide (aminopenitsilliinide) toimespekter gramnegatiivse mikrofloora suhtes laiem. Siiski, mitmed gramnegatiivsete ja grampositiivsete bakterite beetalaktamaasid on võimelised ka neid inaktiveerima. Suukaudsel manustamisel imendub ampitsilliinist 30–55% ja amoksitsilliinist 75–90%. Aminopenitsilliinide kombinatsioonid beetalaktamaaside inhibiitorite sulbaktaami või klavulaanhappega suurendavad nende antibiootikumide resistentsust gramnegatiivsete bakterite beetalaktamaaside suhtes. Oma toimespektrilt on ampitsilliin-sulbaktaam ja amoksitsilliin-klavulaanhape lähedased teise generatsiooni tsefalosporiinidele.
Aminopenitsilliinide toimivus on grampositiivsete kokkide osas sama mis bensüülpenitsilliinil, ja kitsama toimespektri tõttu tuleb sel juhul eelistada bensüülpenitsilliini. Ampitsilliin on bensüülpenitsilliinist efektiivsem vaid enterokokkide suhtes. Bensüülpenitsilliinile resistentsed Streptococcus pneumoniae ja Staphylococcus aureus on ka ampitsilliinresistentsed. Salmonella enteritidis ja Shigella on sageli resistentsed aminopenitsilliinide suhtes.
Ampitsilliin (ampicillin)
Toimespekter.
Grampositiivsed aeroobid: Enterococcus, Streptococcus, Listeria
Gramnegatiivsed aeroobid: Escherichia, Haemophilus, Helicobacter, Proteus mirabilis
Näidustused. Aminopenitsiliinide suhtes tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid: otiit, sinusiit, kroonilise bronhiidi ägenemine, uroinfektsioon, listerioos, endokardiidi profülaktika. Helicobacter pylori infektsiooniga seotud peptilise haavandi kombineeritud ravi.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed. Penitsilliinidest kõige sagedamini tekitavad nahalööbeid aminopenitsilliinid, seda eeskätt infektsioosse mononukleoosi (Epstein-Barr viirusinfektsioon, EBV), lümfoleukeemia ning HIV-infektsiooni korral.
Rasedus – klass B.
Annustamine. I/v (eelistatav) või i/m täiskasvanutele 1,0–2,0 g, meningiidi korral 2,0 g (max 14 g) neli kuni kuus korda ööpäevas. Lastele (kuni 20 g) i/v või i/m 100–200, meningiidi korral 200–400 mg/kg ööpäevas neljale manustamiskorrale jaotatuna.
Täiskasvanutele manustatakse p/o 250–500 mg neli korda ööpäevas tühja kõhuga, lastele 50–100 mg/kg ööpäevas neljale manustamiskorrale jaotatuna.
Neerupuudulikkuse korral vähendada annust ja pikendada manustamisintervalli vastavalt kreatiniini kliirensile. Hemodialüüsil elimineerub osa ampitsilliinist, mistõttu on soovitatav manustada lisadoos pärast dialüüsi. Peritoneaaldialüüs ei mõjuta oluliselt ampitsilliini kontsentratsiooni vereseerumis.
Preparaadid
AMPICILLIN
STANDACILLIN
Amoksitsilliin (amoxicillin)
Amoksitsilliini ja ampitsilliini toimespektrid on kattuvad.
Näidustused. Vt ampitsilliin.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed.
Rasedus – klass B.
Annustamine. Täiskasvanutele p/o 0,25–1,0 g kolm korda ööpäevas, lastele 40–60 mg/kg ööpäevas jaotatuna 2–3 manustamiskorrale.
Neerupuudulikkus nõuab doosi ja doseerimisintervalli muutmist, hemodialüüs lisaannuse manustamist.
Preparaadid
AMOXICILLIN
OSPAMOX
Amoksitsilliin-klavulaanhape (amoxicillin-clavulanic acid)
Klavulaanhape inhibeerib pöördumatult paljude bakterite poolt produtseeritavaid beetalaktamaase, mille tulemusena laieneb amoksitsilliini toimespekter veelgi gramnegatiivse suunas.
Toimespekter.
Grampositiivsed aeroobid: Enterococcus, Staphylococcus, Streptococcus
Gramnegatiivsed aeroobid: Escherichia, Haemophilus, Klebsiella, Moraxella, Proteus
Anaeroobid: Bacteroides fragilis’e grupp
Näidustused. Amoksitsilliin-klavulaanhappe kombinatsioonile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid: otiit, sinusiit, kroonilise bronhiidi ägenemine, naha- ja pehmete kudede infektsioon, pneumoonia, uroinfektsioon, kõhuõõne infektsioon, vaagnapiirkonna infektsioon naistel.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed. Diarröa.
Rasedus – klass B.
Annustamine. P/o täiskasvanutele 875/125 mg (amoksitsilliin/klavulaanhape) kaks korda või 500/125 mg kolm korda ööpäevas, lastele 40–45 (amoksitsilliini komponendi järgi) ööpäevas 2–3 manustamiskorrale jaotatuna. I/v manustatakse amoksitsilliin-klavulaanhapet täiskasvanutele 1000/200 mg kolm korda, raskete infektsioonide korral 4–6 korda ööpäevas ja lastele (kuni 40 kg) 25/5–50/10 mg/kg 3–4 korda ööpäevas.
Neerupuudulikkus ja hemodialüüs nõuavad doosi ja doseerimisintervalli muutmist.
Preparaadid
AUGMENTIN
AMOKSIKLAV
Ampitsilliin-sulbaktaam ja sultamitsilliin (ampicillin-sulbactam, sultamicillin)
Sultamitsilliin on ampitsilliin-sulbaktaami kombinatsiooni suukaudne vorm. Sulbaktaam inhibeerib pöördumatult paljude bakterite produtseeritavaid beetalaktamaase.
Toimespekter.
Amoksitsilliini-klavulaanhappe, ampitsilliini-sulbaktaami ja sultamitsilliini toimespektrid on kattuvad. Sulbaktaam omab iseseisvat antibakteriaalset toimet Acinetobacteri suhtes.
Näidustused. Ampitsilliin-sulbaktaamile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid: naha- ja pehmete kudede infektsioon, pneumoonia, uroinfektsioon, kõhuõõne infektsioon, vaagnapiirkonna infektsioon naistel.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed. Diarröa.
Rasedus – klass B.
Annustamine. Täiskasvanutele i/v 1,0/0,5–2,0/1,0 g (ampitsilliin/sulbaktaam) neli korda ööpäevas, p/o 375-750 mg kolm korda ööpäevas. Lastele i/v 25–50 mg/kg neli korda ööpäevas, p/o 25–50 mg/kg ööpäevas jagatuna kolmele manustamiskorrale.
Neerupuudulikkuse korral tuleb muuta doosi ja doseerimisintervalli. Hemodialüüsil elimineerub ainult ampitsilliin (ca 60%).
Preparaadid
UNASYN
Kolmanda ja neljanda generatsiooni laia toimespektriga penitsilliinid ja nende kombinatsioonid beetalaktamaaside inhibiitoritega
Kolmanda (karboksüpenitsillinid: karbenitsilliin, tikartsilliin) ja neljanda generatsiooni (ureidopenitsilliinid: piperatsilliin, aslotsilliin, meslotsilliin) penitsilliinidest on Eestis kasutusel ainult piperatsilliin kombinatsioonis tasobaktaamiga.
Piperatsilliin-tasobaktaam (piperacillin-tazobactam)
Tasobaktaam on sarnaselt klavulaanhappega paljude bakteriaalsete beetalaktamaaside pöördumatu inhibiitor.
Toimespekter.
Grampositiivsed aeroobid: Enterococcus faecalis, Staphylococcus, Streptococcus
Gramnegatiivsed aeroobid: Citrobacter, Enterobacter, Escherichia, Haemophilus, Klebsiella, Moraxella, Proteus, Providencia, Pseudomonas, Serratia
Anaeroobid: Bacteroides fragilis’e grupp, Clostridium, Peptostreptococcus, Prevotella
Näidustused. Piperatsilliin-tasobaktaamile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid, nagu naha- ja pehmete kudede infektsioon, pneumoonia, kõhuõõne infektsioon, vaagnapiirkonna infektsioon naistel, palavik neutropeeniaga haigel.
Piperatsilliin-tasobaktaami peamised kasutusalad on resistentne gramnegatiivne hospitaalinfektsioon ning aeroobne-anaeroobne segainfektsioon.
Kõrvaltoimed. Vt penitsilliinide allergilised kõrvaltoimed.
Rasedus – klass B.
Annustamine. Täiskasvanutele ja üle 12 a vanustele lastele i/v 3,0/0,375 g (piperatsilliin/tasobaktaam) 4 korda ööpäevas või 4,0/0,5 g 3–4 korda ööpäevas. Lastele 200–300 mg/kg ööpäevas jaotatuna neljaks annuseks. Neerupuudulikkuse korral tuleb vähendada doosi ja pikendada manustamisintervalli vastavalt kreatiniini kliirensile.
Preparaadid
TAZOCIN
PIPERACILLIN/TAZOBACTAM
Share with your friends: |