Matti Maimets 2011. a sissejuhatus



Download 470.81 Kb.
Page3/5
Date02.05.2018
Size470.81 Kb.
#47307
1   2   3   4   5

4.3. Karbapeneemid


Karbapeneemid on bakteriaalsete beetalaktamaaside (k.a. ESBL, extended spectrum betalactamases) suhtes kõige resistentsemad antibiootikumid inaktiveerudes ainult suhteliselt harva esinevate metallobeetalaktamaaside toimel. Ainuke 1. grupi karbapeneem on ertapeneem, 2. grupi karbapeneemide hulka kuuluvad imipeneem, meropeneem ja doripeneem. Peamine erinevus 1. ja 2. grupi karbapeneemide vahel seisneb toimes mittefermenteerivatesse gramnegatiivsetesse bakteritesse (Acinetobacter ja Pseudomonas aeruginosa), mis on enamasti raskete nosokomiaalsete infektsioonide tekitajateks.
Ertapeneem (ertapenem)

Ertapeneem on ainuke 1. grupi karbapeneem.

Toimespekter.

Grampositiivsed aeroobid: Staphylococcus (v.a MRSA), Streptococcus

Gramnegatiivsed aeroobid: Citrobacter, Enterobacter, Escherichia, Haemophilus, Klebsiella, Proteus, Serratia

Anaeroobid: Bacteroides fragilis’e grupp, Clostridium, Peptostreptococcus, Prevotella

Ertapeneem ei toimi: Pseudomonas aeruginosa, Acinetobacter, Enterococcus, Staphylococcus epidermidis, MRSA, Stenotrophomonas.

Näidustused. Ertapeneemile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid, nagu kõhuõõne infektsioon, pneumoonia, vaagnapiirkonna infektsioon naistel. Reeglina kasutatakse karbapeneeme juhul, kui on tõestatud või alust oletada haigustekitaja resistentsust teiste beetalaktaamantibiootikumide suhtes.

Kõrvaltoimed. Peavalu, iiveldus, oksendamine.

Rasedus – klass B.



Annustamine. Täiskasvanutele i/v 1 g üks kord ööpäevas. Lastele alates 3. elukuust i/v 30 mg/kg ööpäevas (max 1 g) jaotatuna kahele manustamiskorrale.

Preparaadid

INVANZ
Imipeneem-tsilastatiin (imipenem-cilastatin)

Imipeneemi, 2. grupi karbapeneemi, kasutatakse kombinatsioonis tsilastatiiniga. Tsilastatiin ei ole antibakteriaalse toimega, vaid pärsib imipeneemi inaktivatsiooni neerudes (dehüdropeptidaas I inhibiitor). Samas takistab tsilastatiin imipeneemi kuhjumist neeru tubulaarrakkudes (nefroprotektiivne toime).

Imipeneem jaotub hästi kõikides kehavedelikes, v.a liikvor, kus imipeneemi kasutamise korral bakteritsiidseid kontsentratsioone ei saavutata.

Toimespekter.

Grampositiivsed aeroobid: Staphylococcus (v.a MRSA), Streptococcus

Gramnegatiivsed aeroobid: Acinetobacter, Citrobacter, Enterobacter, Escherichia, Klebsiella, Proteus, Pseudomonas, Serratia

Anaeroobid: Bacteroides fragilis’e grupp, Peptostreptococcus, Prevotella

Resistentsed on reeglina Enterococcus faecium, mitmed metitsilliinresistentse Staphylococcus aureus’e ja koagulaasnegatiivsete stafülokokkide tüved, samuti Burkholderia cepacia ja Stenotrophomonas maltophilia.

Näidustused. Imipeneemile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid, nagu kõhuõõne infektsioon, pneumoonia, vaagnapiirkonna infektsioon naistel. Reeglina kasutatakse karbapeneeme juhul, kui on tõestatud või alust oletada haigustekitaja resistentsust teiste beetalaktaamantibiootikumide suhtes.

NB! Imipeneem ei sobi kesknärvisüsteemi infektsioonide raviks.

Kõrvaltoimed. Penitsilliinallergilisi patsiente tuleb pidada allergilisteks ka imipeneemi suhtes. Iiveldus, oksendamine, diarröa. Harva krambid (eriti kui > 2 g ööpäevas, neerupuudulikkus), eosinofiilia ja valepositiivne Coombsi test. Võimalikud on superinfektsioonid imipeneemile resistentsete mikroobidega.

Rasedus – klass C.



Annustamine. Täiskasvanutele i/v 0,5–1 g neli korda ööpäevas (max 4 g). Lastele annuses 60–100 mg/kg ööpäevas jaotatuna neljale manustamiskorrale. Neerupuudulikkuse korral tuleb annust vähendada või pikendada manustamisintervalli.

Preparaadid

TIENAM
Meropeneem (meropenem)

Toimespekter ja näidustused. Vt imipeneem. Erinevalt imipeneemist tungib meropeneem paremini liikvorisse ja on kasutatav bakteriaalse meningiidi raviks. Krampe ei põhjusta.

Rasedus – klass B.



Annustamine. Täiskasvanutele i/v 0,5–1,0 g, bakteriaalse meningiidi korral 2,0 g kolm korda ööpäevas. Lastele 60–120 mg/kg ööpäevas, jaotatuna kolmele manustamiskorrale.

Preparaadid

MERONEM

MEROPENEM
Doripeneem (doripenem)

Toimespekter. Vt imipeneem.

Näidustused. Doripeneemile tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid, nagu kõhuõõne infektsioon, pneumoonia, kuseteede infektsioon.

Annustamine. Täiskasvanutele i/v infusioonina 0,5 g kolm korda ööpäevas.

Preparaadid

DORIBAX

4.4. Aminoglükosiidid


Aminoglükosiidid on peamiselt gramnegatiivse toimespektriga bakteritsiidsed antibiootikumid. Nende tähtsus praktilises meditsiinis väheneb pidevalt seoses vähemtoksiliste ja efektiivsemate gramnegatiivse toimespektriga antibiootikumide laiema levikuga (tsefalosporiinid, fluorokinoloonid jt.). Lisaks toksilisusele limiteerib aminoglükosiidide kasutamist nende halb tungimine bronhiaalsekreeti ja inaktiveerumine põletikukoldes madala pH ja divalentsete katioonide keskkonnas.

Aminoglükosiide tuleks kasutada nii lühikest aega kui võimalik, eelistatavalt 3–5 päeva.


Aminoglükosiidide toimespekter ja kasutamisnäidustused

Aminoglükosiidid on iseseisvalt harva esmavaliku antibiootikumid. Neid kasutatakse enamasti kombinatsioonis teiste antibiootikumidega.


Grampositiivsed infektsioonid

Sünergistliku toime saavutamiseks kasutatakse aminoglükosiide kolm korda ööpäevas (vt aminoglükosiidide annustamine) koos penitsilliiniga endokardiidi ja listerioosi ravis. Aminoglükosiidid ei toimi pneumokokkidesse.


Gramnegatiivsed infektsioonid

Aminoglükosiidi lisamine gramnegatiivsesse tekitajasse toimivale antibiootikumile on enamasti tulutu või vähemalt vastukäivaid arvamusi tekitav (Pseudomonas aeruginosa). Raskete infektsioonide ja tõnäoliselt resistentsete tekitajate puhul kasutatakse aminoglükosiide üks kord või kolm korda ööpäevas koos beetalaktaamantibiootikumiga empiirilise valikuna toimespektri laiendamiseks. Külvide vastuste saabumisel tuleb kombinatsioon asendada kitsama toimespektriga antibiootikumiga.

Anaeroobsetesse bakteritesse aminoglükosiidid ei toimi.
Aminoglükosiidide kõrvaltoimed

– Audiomeetria abil on võimalik diagnoosida kuulmishäireid kuni 12%-l aminoglükosiididega ravitud patsientidest. Kuulmiskahjustus tekib sagedamini pikaajalise aminoglükosiidravi, neerupuudulikkuse ja eksikoosi puhul ning eakatel patsientidel.

– 1–3%-l patsientidest tekib seoses aminoglükosiidide vestibulaartoksilisusega iiveldus, oksendamine, nüstagm, pearinglus ja tasakaaluhäired. Kuulmis- ja vestibulaarkahjustus on sageli pöördumatu.

– Aminoglükosiidide nefrotoksilisust kirjeldatakse 5–10%-l patsientidest. Soovitav on mõõta kreatiniini kontsentratsiooni vereseerumis iga 2–3 päeva järel. Ravi katkestamisel on muutused pöörduvad, ravi jätkamisel on võimalik ägeda neerupuudulikkuse teke.

– Aminoglükosiidide kiire i/v ja intraperitoneaalse manustamise puhul on kirjeldatud neuromuskulaarset paralüüsi.
Aminoglükosiidide farmakokineetika on väga individuaalne, sõltub vanusest, jaotusruumalast ja neerufunktsioonist. Seetõttu tuleb võimalusel jälgida nende ainete kontsentratsiooni vereseerumis.

Baaskontsentratsioon (kontsentratsioon vahetult enne järgmist ravimi manustamist) aitab prognoosida aminoglükosiidide toksilisust. Kolm korda ööpäevas manustamisel ei tohiks gentamütsiini ja tobramütsiini baaskontsentratsioon ületada 1-2 g/ml. Üks kord ööpäevas manustamisel peab baaskontsentratsioon jääma < 1 g/ml.

Tippkontsentratsioon (kontsentratsioon 60 minutit pärast infusiooni alustamist) aitab prognoosida aminoglükosiidide efektiivsust. Kolm korda ööpäevas manustamisel peaks gentamütsiini ja tobramütsiini tippkontsentratsioon jääma vahemikku 4-10 g/ml. Üks kord ööpäevas manustamisel on lubatud tippkontsentratsioon 20 (28) g/ml.
Aminoglükosiidide annustamine

Aminoglükosiide võib manustada kolm korda ööpäevas või, sagedaste kõrvaltoimete esinemissageduse vähendamise eesmärgil, üks kord ööpäevas. Korrektne oleks arvutada kõik annused ideaalkaalu (IBW, ideal body weight) kilogrammi kohta, mis naistel on 45 kg + 1 kg iga sentimeetri kohta, mis ületab 150 cm ja meestel 50 kg + 1 kg per cm, mis on üle 150 cm. Reegel ei kehti, kui kaal ületab ideaalkaalu rohkem kui 30%. Kõikide rusikareeglitega saavutatavad seerumkontsentratsioonid võivad kõikuda väga suurtes piirides, seetõttu oleks mõttekas määrata aminoglükosiidide kontsentratsioone patsiendi vereseerumis.

Neerupuudulikkuse korral tuleb vähendada aminoglükosiidide annuseid või pikendada manustamisintervalli vastavalt kreatiniini kliirensile. Hemodialüüsil väheneb aminoglükosiidide kontsentratsioon vereseerumis 50%.
Annustamine kolm korda ööpäevas

Alustatakse küllastusannusega, mille suurus ei sõltu neeru funktsioonist (vt tabel 3). Kuna lastel on aminoglükosiidide eliminatsioon kiirem, võib nendel gentamütsiini ja tobramütsiini säilitusannus olla vahemikus 1,0–2,5 mg/kg kolm korda ööpäevas, amikatsiinil 10 mg/kg kolm korda ööpäevas. Neerupuudulikkuse korral vähendatakse säilitusannust vastavalt kreatiniini kliirensile.


Tabel 3. Aminoglükosiidide annustamine kolm korda ööpäevas
gentamütsiin/ amikatsiin
tobramütsiin

küllastusannus 2 mg/kg 7,5 mg/kg

säilitusannus 1,5–1,7 mg/kg x 3 5 mg/kg x 3 (v. 7,5 mg/kg x 2)

uroinfektsioon 0,5–1,0 mg/kg x 3

sepsis 2 mg/kg x 3

Annustamine üks kord ööpäevas

Üks kord ööpäevas manustamise korral on iga annus küllastusannus. I/v infusiooni kestus peab olema 60 minutit. Gentamütsiini ja tobramütsiini manustatakse vastavalt kreatiniini kliirensile (vt tabel 4). Amikatsiini tavaline annus on 15 mg/kg i/v üks kord ööpäevas.



Tabel 4. Gentamütsiini ja tobramütsiini annustamine üks kord ööpäevas

CrCl* intervall (h) mg/kg (IBW)

100 24 5 (max 7)

90 24 5


80 24 5

70 24 4


60 24 4

50 24 3,5

40 24 2,5

30 24 2,5

20 48 4,0

10 48 3,0

0 (dialüüs) 48 1–2 (dialüüsi järgselt)

* CrCl – kreatiniini kliirens ml/mm



Gentamütsiin (gentamicin)

Toimespekter.

Grampositiivsed aeroobid: kombinatsioonis grampositiivse toimegaspektriga antibiootikumiga - Enterococcus, Staphylococcus (v.a MRSA), viridans-streptokokid

Gramnegatiivsed aeroobid: Acinetobacter, Brucella, Citrobacter, Enterobacter, Escherichia, Francisella, Klebsiella, Proteus, Pseudomonas, Serratia, Yersinia

Näidustused. Aminoglükosiidide suhtes tundlike mikroorganismide põhjustatud infektsioonid kombinatsioonis beetalaktaamantibiootikumiga: endokardiit ja vereringe infektsioon, meningiit, komplitseeritud kuseteede infektsioon, pneumoonia, kõhuõõne infektsioon, naha- ja pehmete kudede infektsioon, tulareemia; perioperatiivne antibiootikumprofülaktika tsefalosporiinallergia korral.

Rasedus – klass D.



Annustamine. Vt aminoglükosiidide annustamine.

Preparaadid

GENTAMICIN
Amikatsiin (amikacin)

Toimespekter ja näidustused vt gentamütsiin. Lisaks sellele kasutatakse amikatsiini tuberkuloosi ja atüüpiliste mükobakteriooside korral.

Rasedus – klass D.

Annustamine. Vt aminoglükosiidide annustamine.

Preparaadid

AMIKIN
Streptomütsiin (streptomycin)

Streptomütsiin on valikantibiootikum ainult brutselloosi, tulareemia, melioidoosi ning katku korral. Lisaks sellele kasutatakse kombinatsioonis teiste preparaatidega tuberkuloosi ravis.



Annustamine. Streptomütsiini manustatakse i/m täiskasvanutele 1,0 g üks kord ööpäevas ja lastele 20–40 mg/kg ööpäevas jaotatuna 2–3 manustamiskorrale.

Preparaadid

STREPTOMYCIN




Download 470.81 Kb.

Share with your friends:
1   2   3   4   5




The database is protected by copyright ©ininet.org 2024
send message

    Main page